Kaunis arvustuses, mis vormistus selle raamatu saatesõnaks, ütleb Marta Korp:
„Indrek Hirve „taskuraamat“ ei ole lihtsalt raamat, see on väikeste inimeste taskupiibel – see on raamat, mida võib üha ja üha uuesti lugeda, avastades uusi ja uusi tasandeid, tungides üha sügavamale ridade vahele, hakates järkjärgult tunnetama kunstniku maailma, selle lõhestatust, pelgu, kirge ning valu.
Indrek Hirv ei ole see, kes ta on – või õigemini –ta on see, kes ta ei tundu olevat. Ta on korraga kaks – nii hulkurlaulik kui rändrüütel, nii kerjus kui isand – tema vaim eksleb nii ühel kui teisel pool ning sellest tekib pinge –
Mu sees on haruldane mängutoos,
kus valuv hing ja ülev teater koos.
Hirv on nii lindprii laulik ja tuuletallaja kui ka õilis rüütel, need poolused moodustavadki luuletaja, poeedi, tema hinge. Luuletaja hing ei ole tervik, aga pole ka mosaiik, on vaid suurus, on süngus, on valgus.“
