Kogumikku koondatud luuletused on kas kirjutatud või vähemalt lihvitud Andaluusias ning kannavad sealseid märke ka siis, kui räägivad Tartust ja Emajõest. Ehk aitavad need suures osas varem avaldamata tekstid lahendada mõistatust, miks Hirv on alati päevitunud jumega, tema luules aga särab see salajane lõunamaa päike, keerlevad üha vabamalt sõnasse valatud tunnete ja tajude vormid ja kerkivad justkui valgest marmorist mäluhooned. Hirve luulet saadab Lauri Sommeri essee autorist. Ülo Soosteri joonistused pärinevad Heldur Viirese kogust.