Kui COVID-19 pandeemia lahvatas, oli seda justkui raske uskuda. Veel 2020. aasta talvel kinnitasid Maailma Terviseorganisatsiooni eksperdid nädalate kaupa, et kiiresti leviv nakkus ei ole pandeemia, vaid „enneolematu haiguspuhang“. Hetkeks, mil planeedi kõrgeimad ametnikud tunnistasid, milline mikroobne tõusulaine oli meid tegelikult tabanud, olid sellesse enam kui sajad tuhanded hinged üle maailma nakatunud. Saatus, mis ootas veel miljoneid ees.
See haigustekitaja paljastas kõik meie varjatud nõrkused ja pikalt ignoreeritud probleemid. Kui 19. sajandi koolerapuhangu ajal loobiti tänavatel arste kividega ning vihased massid põletasid maha karantiinihaiglaid, siis nüüd läksid käiku tatti pritsivad süljenäärmed ning terariistad, et lõigata läbi meditsiinipersonali autorehvid. Ajal, mil näpuga näidati hiinlaste, metsloomade, müstiliste laborite, poliitiliste vaenlaste ja kahtlaste rahvusvaheliste autoriteetide peale, levis viirus lakkamatult edasi. Kui kohutavalt tuttav see kõik oli.
Tunnustatud teadusajakirjanik Sonia Shah räägib pandeemiate loo, vaadatuna läbi inimkonna panuse. Nende tulevik, nii nagu ka minevik, on tihedalt seotud meie omaga. Patogeen, mis põhjustab järgmise pandeemia, hiilib juba täna meie keskel. Me lihtsalt ei tea veel selle nime ega päritolu. Nimetagem seda „koolera lapseks“, sest tõenäoliselt läbib seegi haiguspuhang kooleraga sarnase tee.
Just koolerast, haigusest, mis tapab kiiresti, saab raamat alguse. Sissejuhatuseks räägib autor loo kaasreisijast, mis juhtus aastal 2013 teel Haitilt Floridasse, nentides, et esmalt tunneb nakatunu end üsna hästi. Kohe nii, et hommikul veel korralik einegi pintslisse pista, et seejärel mööda tolmuseid, löökauke täis teid hotellist lennujaama seigelda. Kuigi tapja pruulib väsimatult soolestikus edasi, maitseb ka lennujaama kohviku saiakene päris hästi. Alles siis, kui nakatunu oli end lennuki vahekäigust läbi pressinud ning kergelt räsitud istmele maandunud, katkestas koolera julmalt tema reisi.
Kui lennufirma töötaja oli desinfitseerimisvahendite järele tormates ülejäänud reisijatele selgituseks hüüdnud, et „Üks mees pasandas end täis“, polnud enam mingit kahtlust, mis oli kooleraepideemiast räsitud Haitil just juhtunud.
