Kogumikus «Jää...» ilmuvad kordusena autori proosapoeemid «Jää ja Kanarbik» (1989) ning «Jää ja Titanic» (1995). Mõlema teose keskseks teemaks on inimkultuur ja loodusjõud, mida pahatihti teineteisele vastandatakse. Autor käsitleb kogu inimkultuuri kui luksusaurikut, valget laeva, mis kihutab ohtusid tähele panemata ja hoiatusi kuulda võtmata jäämägede vahel. Asjaolu, et teosed on varemalt ilmunud enam kui kümne aasta eest, muudab nende sõnumi paradoksaalselt selgemaks ja hoomatavamaks. Teosele on lisanud filosoofilise järelsõna Tartu Ülikooli biosemiootika professor Kalevi Kull.
«Luksuslaeva reisijatest on muidugi väga kaugel mõte, et laevaga võiks midagi juhtuda. Tänapäeval juhtub katastroofe ainult kolmandas maailmas või endistel sotsialismimaadel, läänemaailm, esimene maailm on praktiliselt uppumatu, teda ei ähvarda miski. Ta sõidab kindlalt oma kursil nagu suur valge laev, kuhu pileti saavad ainult need, kellel on selleks raha ja hea päritolu. Võibolla on laeval ka mõni kirjanik, kellel tuleb tahtmine kirjutada proosapoeem oma valgest laevast, ujuvast shopping mall'ist, restoranist ja saunast.»
