„Nelja päevaloojaku“ (1949) ja „Feliks Õnneliku“ (1958) kujul on siin lugeja ees uues kuues kaks iseloomulikku pärli armastatud soome sõnameistri arvukaist lühiromaanidest. Kummalgi neist on Waltari romaanide hulgas oma eriline, peaaegu intiimne koht. Üks võlub poeetilise ja romantiliselt mängleva sümboolikaga, teine üllatab halastamatult tõsimeelse realismiga.

„Neli päevaloojakut“ on omaette võrgutav fantaasia ehk romaan romaanist ehk „Sinuhe“ tööpäevik, kus kirjanik manab kurioosselt esile loomisprotsessi eri tahke ning samas pajatab omaenese südame mõistatuslikest seiklustest, selle kadumistest ja taasleidumistest. Autori enda musta huumori kohaselt on tegu maskikostüümis sentimentaalse armastusjandiga.

„Feliks Õnnelik“ ent on Waltari kõige religioossem teos, ehkki kristlik temaatika läbib enam või vähem äratuntavalt kogu tema loomingut. Romaani põhisisuks on kolme mehe arutlused usuküsimuste ümber, pakkudes mõtlemisainet ja mitmeti tõlgendamise võimalusi; lugu on täis dramaatilist pinget ja filosoofilist sügavust. Ühtlasi aimub siin märguannet ajastuomasest müstikanäljast, inimese üksindusest ning varjatud kontaktiraskustest.