Katja ja Lou on olnud parimad sõbrad sellest ajast peale, kui nad esimest korda keskkooli teatriklassis kohtusid. Kui Katja on pidanud oma näitlejaunistustest loobuma, siis Loust on saanud rahvusvaheline filmistaar, kelle edule pani aluse kostüümidraama „Babetta”.
Käes on suvi ja Lou kutsub Katja puhkust veetma Lõuna-Prantsusmaal asuvasse villasse, kus ta elab koos endast kaks korda vanema prantsuse filmioperaatori, legendaarse Renaud’ga. Katja ootab ülikoolist otsust doktoriõppesse vastuvõtu kohta, nii et reis sobib talle hästi. Aga võib-olla on veelgi olulisem see, et kui Lou kutsub, siis Katja tuleb – see lihtsalt on nii. See on alati nii olnud.
Hoolimata Lou ilmselgest võimueelisest näib, et nende sõprus on püsinud muutumatuna. Nad jagavad kõike nagu õed või nagu ühe peegli kaks poolt. Katja jaoks näib Lou ja Renaud’ maailm sürreaalne, pigem fantaasia kui reaalsus. Ta jälgib oma võõrustajaid vastumeelse lummaga, püüdes lahti mõtestada Lou meeleolu ja tema suhet Renaud’ga. Päev päeva järel tunneb Katja üha enam, et ta on haaratud mingisse mängu. Hakkavad juhtuma kummalised asjad, tõde ja vale on eristamatud, nagu painduks reaalsus kellegi tahte järgi. Kas Loule on nende sõprus lihtsalt osa mingist veidrast, lavastatud mängust?