Mees viskab naise, kes tuleb purjuspäi tagurpidi aluspükstega ja
rinnahoidjata koju, uksest välja. Naine jääb koduukse ees bussi alla ja
sureb kohapeal. Mees joob end unustuseni purju ja kirjutab
meeltesegaduses saatusele kirja, paludes aega tagasi pöörata, et saaks
oma viga parandada. Saatus võtabki sõnal sabast, kuid pöörab hoopis
mujale. Ta solgutab meest läbi võimalike elustsenaariumite, näidates,
millesse too oleks võinud sattuda, kui tal poleks seda naist olnud.
Saatus annab mehele korduvalt võimaluse tehtut heastada, kuid mees ei
saa sellega hakkama, kuna on piiratud enda ehitatud kaitsemüüriga, kus
võimendub tema ülemäärane ego ja alalhoiuinstinkt, mis omakorda
takistavad andeks andmast, rääkimata leppimisest maailma muutlikkusega
ja igaühe isikliku vabaduse tunnetamisega. Peategelane teeb läbi
peadpööritava karussellisõidu erinevate elude vahel kuni kooseluni
Unistusega, kes kohati samastub tema naisega. Liiklus saamise ja
tahtmise vahel ning vestlused vanamehe kuju võtnud Saatusega toimuvad
kollases liinibussis, mis on ühtlasi liftiks ajas.
Kõik selle raamatu tegelased eksisteerivad reaalselt, vaid nimed ja
elukohad on muudetud.