Viivi Luige autobiograafiline romaan „Seitsmes rahukevad″ oli suursündmus juba oma esmailmumise ajal 1985. aastal. On sündmus ka täna, mil ilmub romaani uustrükk Joonas Hellerma ja Maarja Vaino saatesõnadega. Sel viisil – ilustamata, karmilt, kuid samas väga poeetiliselt ja lootusrikkalt, nagu kirjutab „Seitsmendas rahukevades″ Viivi Luik, ei ole seni keegi teine kujutanud sõjajärgse Eesti tegelikkust ja inimeste elu.
Sündmuseks tõuseb Luige romaan „Seitsmes rahukevad″ veel ka põhjusel, et see pole ainult raamat olnust või ühest lapsepõlvest nõukogude ajal. Sellest teosest sündis tänu klassiku kuldsele sulele tulevikuromaan, sest raamatu pea igale leheküljele on sisse kirjutatud ka tulevik – see, mis saab ja mis tuleb. On hämmastav, millise ettenägelikkusega nägi Viivi Luik 1980. aastatel aja kulgemist ja kauget tulevikku. Raamat on justkui ise need õunaseemned karbis, mida väikese tüdruku isa kannab oma taskus alati kaasas. Kõikjal, kuhu töö teda viib, istutab isa õunapuu. Oma unistustes näeb ta tulevasi suuri õunaaedu.

Romaani uustrüki saatesõnas ütleb autor, et „kõige tähtsamad on minu jaoks need külmunud sinilillelehed, mis romaanis lapsele kingitakse. Selle üllatava kingituse juurde kuuluvad lume alt tõusev igavene päike, kevad ja lootus. Selle raamatu lipukiri ja vapimärk on päike. Lume alt välja kaabitud lootus, mis antakse edasi lapsele, kes ta tulevikku viib.″ Raamatu uustrüki järelsõnad-esseed on teeviit uue põlvkonna lugejale.