Raamat on järg 2010. aastal ilmunud trükisele „Eesti Erametsaliit. Taasiseseisvunud Eesti metsaomanike koostöö kujunemise lugu”.
Eelmine raamat kirjeldas detailselt Eesti Erametsaliidu kujunemist ja tegevust liidu asutamisest 1992 kuni aastani 2002.
Nüüdne väljaanne koosneb kahest osast, millest:
•Esimene osa jätkab kronoloogilist ülevaadet (2002-2016) ning kirjeldab liidu, metsaühistute ja erametsanduse tugisüsteemi arengut. Toob välja erametsaliidu kui erametsaomanike huvide esindaja tegevuse peateemad.
•Teine osa on pühendatud Eesti metsaomanikele. Esimest korda on püütud mõtestada metsaomanike rolli tänapäeva Eesti ühiskonnas. Sõna saavad metsaomanikud (Mis tunne on olla metsaomanik?) ja erametsandustegelased (Mis see erametsandus on?). Esimest korda on esitatud taasiseseisvunud Eesti erametsanduse periodiseering. Lühidalt eristab see 1990. aastaid kui taasiseseisvunud Eesti erametsaomanike tekkimise aega ja 2000. aastaid kui omanikutunde kujunemise aega. Raamatu koostamise ajal tehtud küsitluse põhjal on välja pakutud 2010. aastate võimalikke märksõnu.
Eesti erametsaomanikkond on äärmiselt mitmekesine seltskond, kelle kujunemist just selle mitmekesisuse tõttu on ühiskonnal olnud suhteliselt raske jälgida. Seda näitavad ka eelmise aasta lõpus sündinud raievastase liikumise väljaütlemised, kus erametsale kleebitakse külge üheseid silte. Sellega pannakse alati mööda, kuna erametsandus ei ole ühe sõna või sildiga iseloomustatav. Eestis on metsaomanikke üle 110 000, neist füüsilisest isikust metsaomanikke üle 107 000. Tänaseks päevaks on selle seltskonna tuumik välja kujunenud: kes pole tahtnud metsaomanik olla, see on oma tagasi saadud või erastatud metsamaa ära müünud. Nende hulgas, kes on tahtnud metsaomanik olla, leidub kõiki: on omanikke, kes majandavad oma metsa klassikalisel viisil, on talumetsaomanikke, kes pigem järgivad vana talumetsanduse põhimõtteid ja kasutavad metsa vaid omatarbeks, on loodusesõpradest metsaomanikke, kes viljelevad püsimetsandust või kes oma metsa lasevad kujuneda loodusmetsaks. On omanikke, kes ei tee oma metsas midagi põhjendusega, et hoiavad seda laste jaoks jne. Riigimetsa majandatakse meil üheste reeglite järgi ja pole suurt vahet, millises Eesti osas need metsad paiknevad. Erametsades selliseid üheseid majandamisviise ei ole, mistõttu saab väita, et just erametsandus hoiab ülal Eesti metsakasutuse mitmekesisust. Mida mitmekesisem see on, seda tugevam. Metsaomanikud on siin ühiskonnas veel muuski mõttes erilises rollis. Linnastuvas ühiskonnas on nemad need, kes enda omandi eripära tõttu säilitavad sidet maaelu ja loodusega. Ka siis, kui ise elatakse linnas. Puude elueast lähtuvalt on metsaomanikud seotud nii eelmiste kui järgmiste põlvkondadega. Valdavalt ei ole raiutav mets ju raiuja istutatud, vaid seda on teinud eelkäijad. Täna istutatav või looduslikult võrsuv mets saab suureks järgmise põlvkonna ajal. Metsaomanik on siin ühiskonnas üks nendest, kes on sunnitud mõtlema kaugele ette ja seljataha...
Erametsaliit on läbi oma 25 aasta pikkuse ajaloo olnud see, kes ühiskonnale erametsaomanike olemasolu meelde tuletab ja teadvustab, seistes riigi tasandil nende huvide eest. Erametsaliit koondab suurt osa Eesti metsaühistutest ja hoiab ülal taasiseseisvunud Eesti erametsanduse juba välja kujunenud traditsioone.
