Tiina istus akna all ja sõi mõtlikult õuna. Selles stseenis oli midagi vermeerlikku, vaid naise kastanpruunid juuksed olid tanuga katmata. „Mõtle, kui me võiksime sagedamini kui paar korda aastas nõndaviisi üheskoos videvikku nautida,“ ulmles ta kaaslasi vaadates.
„See oleks vahva küll!“ kajas Hugo vastu. „Õigupoolest olen ma mõelnud, et vanaduspõlve tahaks veeta parimas võimalikus seltskonnas. Inimestega, kes sind ei arvusta, vaid aktsepteerivad ja kellel pole sinu suhtes ülemääraseid ootusi.“

Lõuna-Eesti sõpruskond loob Elva lähistele kommuunilaadse elupaiga. Raamat vaatleb, kuidas arenevad sõbra- ja romantilised suhted ning mis sellest kõigest välja tuleb.

Heino Viik (sündinud 1971) kasvas üles Tõraveres. Lõpetas Tartu Ülikoolis rahanduse eriala ning on töötanud rahanduse ja kinnisvara valdkonnas. Osales Noored Kooli programmis ning oli ajaloo, kunstiajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja. Praegu on ta vabakutseline kirjanik.