1960. aastal proosadebüüdi teinud kirjaniku ja tõlkija Arvo Valtoni värske raamat „Selgeltnägija ja muid mõistujutte“ pakub meisterlikku ja inspireerivat lühiproosat. Siin on veidrust ja tavalisust, suure ilma muresid ja üksikisiku ängi, ahnust, rumalust, kiitust ja kavalust, kaasajooksikuid, bürokraate, elu mõtte otsijaid ja muidu targutajaid, lisaks üks ametnik, kes iial altkäemaksu ei võtnud; ja jalgrataski saab taas kord leiutatud.

Tõeni jõudmine selle raamatu absurdihõnguses ja irooniaga rikastatud maailmas on ebatavaline ja põnev rännak. Pole mõtet sinisilmselt uskuda kõike, mida räägitakse, on vaja aega, et asjadest päriselt aru saada. Kerge see pole, sest „nähtused on ikka mitmetahulised, oleneb, millise külje pealt sa asjale vaatad.“

Elas kord selgeltnägija, kes nägi selgelt ennast ja vahel ka teisi.
Elas kord kunstikaupmees, kes ei tundnud vähimatki huvi kunsti vastu, küll aga meeldisid talle pildid rahatähtedel.
Elas kord noormees, kellele meeldisid pildid, mille peal kujutatust ta aru ei saanud.
Elas kord ahv, kes ei soovinud inimeseks saada.
Elas kord viirastus, kes tahtis inimeseks saada. Elas kord …