Miks uurida kirjanduslugu, miks kirjutada kirjanikest ja raamatutest, kui võib seda kõike ka vabalt tegemata jätta ja teha midagi muud? Mis on mind aktiviseerivad tegurid?

Esmalt üldine huvi ajaloo ja kirjanduse vastu. Isu teada saada, "kuidas see oli". Teiseks soov ennast väljendada ja oma leide, teadmisi, muljeid teistelegi jagada. Kolmandaks tuleb arvesse koguja hasart, kollektsionääri kirg - tahe kinni püüda ja kultuuri jaoks põlistada, kui mitte isegi unustusest päästa võimalikult palju olulist infot, ühes värvikate ja olemuslike seigakestega. Neljandana õhutab mind sisemine valgustuskirjanik. Mul on mitmeid pisut naiivseid eesmärke, näiteks tahan ma üldsusele esitleda eesti kirjandust kui tegelikult mitmekihilist, rõõmsaid üllatusi pakkuvat nähtust. Samuti seista vastu kirjanduse ja muu kunsti hindamisele poliitilisest vaatenurgast. Ühe neist eesmärkidest tõstaksin ma lausa viiendaks teguriks. Enda jaoks olen ammu tõestanud, et nõukogude aeg ei olnud lihtsalt üks must auk, et ka nõukogude ajal loodi ajatuid väärtusi, et 1940-ndate ja 1950-ndate nõukogude eesti kirjanikud ei ole freakshow' tegelased, et ka sotsialistlikust realismist tasub otsida suursaavutusi.

Aga ma tahan seda näidata ka tulevikule. Et mõni juhuslik nihilismituhin ei lõhuks auklikuks meie lõppkokkuvõttes ikkagi õhukest kultuurilugu.