Äkitselt kostis kohutav kärgatus, auto oli sõitnud miinile. Ufo maastur lendas õhku, paiskus kummuli ja pudenes tükkideks. Ufo silme ees välgatas tohutu tulekera ja kõrvu kostis Olesja surmakarjatus.
Ufo tuli tähelaevas teadvusele. Ta lamas aparaatide all, kogu keha oli ümbritsetud hargnevate voolikute ja mitmevärviste juhtmete ning erinevate anduritega.
„Olesja,“ sosistas Ufo. Tema kõrval istuv Umarani doktor sõnas rahulikult, veenvalt ja kindlalt, mõjutades Ufot telepaatiliselt:“Ufo, sinu armas Olesja ootab sind... Olesja keha me päästa ei suutnud, aga Umarani lähedal on üks väike planeet Arm, millel hoitakse maailmas kadunud asju: sõdades kaotatud elusid, kadunud õnne, kadunud rõõme, kadunud unistusi, kadunud lootusi, kadunud armastust… Kõigile, kes jõuavad sinna, antakse need kord tagasi.”