Teise maailmasõja ajal hakati Nõukogude armees looma karistusliku iseloomuga väeüksusi, mida nimetati tööpataljonideks. Algselt formeeriti need „rindele mittesobivate“ rahvuste (baltlased jms) mobiliseeritud esindajaist ja eritingimustel GULAG-ist vabastatud vangidest.

Näljapajukile jäetud meeste argipäeva kuulusid raske töö kõrval külmast, nakkushaigustest ja lakkamatust peksust tingitud surmad või hiljutise kaaslase enesetapp. Nõnda läksid hingusele tuhandete noorte meese elud.

Mõnel siiski õnnestus sest põrgust putku pääseda ning üks neist oli Ilmar Jaks (1923-2019), pärastine eesti kirjanik Rootsis. Tema debüütraamatu pealkirjaks saigi „Saaremaalt Leningradi. Tööpataljonlase päevik 1941-45“ (Stockholm, 1949). Sõja järel tööpataljonid lokaliseerusid ning läksid armeelt üle NKVD alluvusse, kandes ametlikult ehituspataljoni (stroibat) nime. Üks seesugune paiknes aastail 1944-49 Paldiski lähistel ja oli formeeritud eeskätt varem sundmobilisatsiooni korras Saksa sõjaväes olnud Eesti päritolu isikutest. Nii sattus sellesse väeossa ka Palanumäe talust võrsunud Lembit Susi, Ilmar Jaksi eakaaslane ning Mats Traadi vastse romaani peategelane. Esmakorselt kohtus lugeja temaga Traadi jõgiromaani „Minge üles mägedele“ eelviimases jaos „Naised ja pojad“ ( 2006).