Alles 60 aastat hiljem jõudis Jaani pähe teadmine kahest sarnasest sõidust, millest esimeses oli ta kõigest diploidne, jagunev rakk kusagil emase soojas üsakanalis, aga teises sõidus juba inimene, kes pidi vastutama oma tegude ja öise väljasviibimise eest.

Alles 60 aastat hiljem, kui vahepeal ammu igaviku ajatõrde uppunud või kusagile vaheaega uinunud sekundid sähvatasid taas inimese närvirakkudes korraks nii nagu siis, ja vahepealset aega polnuks justkui olemas olnudki.