"Elu ja armastus“ on ennekõike kahest inimesest ja nende vahel sündivast, mehest ja naisest, kusjuures ka nende puhul võib märgata midagi, mida võib lugeda nii teksti nõrkuseks kui ka teksti käivitavaks laetuseks. Selleks on karakterite muutumatus. Rudolfi traagika peitub selles, et ta inimesena ei muutu, kuigi ta (justkui) üritab. Irma traagika saab alguse täpselt samast − ka tema ei muutu. Nagu kohtuksid kitsas kanalis kaks aurikut, kes proovivad sinna mõlemad ära mahtuda, kuid kuna kumbki ei ole võimeline sulanduma millekski muuks, lõpeb kõik katastroofiga.

Irma muutumisest räägitakse päris palju, teda proovitakse justkui „rikkuda“ ja ta ka ise anub enese metamorfoosi, kuid see kõik ei vii kuhugi. Rudolfi katsed ennast muuta on õhemad, pigem proovib ta seada endale väliseid raame, mis tooksid kaasa muutusi ka sisus − kuid ka need eksperimendid omaenese tuumaga lõpevad kiiresti ja Rudolfi monoloogidest hakkab kiiresti kumama leppimist paratamatusega ning seda intensiivsemaid hoiatusi Irmale: ma ei muutu, ma olen sama, põgene."

- Eero Epner, kunstiteadlane ja dramaturg