Esimene kirjalik teade Tallinna kohta pärineb aastast 1219: misjonärina Liivimaale rännanud preester Henrik, Eesti ja Läti varase ajaloo tähtsaima allika autor, märgib, et suure väega Rävalasse seilanud taanlased „asusid Lyndanisesse, mis oli varem olnud revalaste linnus, ja lammutades vana linnuse, hakkasid teist, uut ehitama”. Võib niisiis öelda, et see daatum tähistab ühtlasi Tallinna astumist Euroopa ajaloo näitelavale.

Ent mis täpsemalt asus sellel kohal enne taanlaste tulekut? Oli seal muinaseestlaste linnus, hooajaline kaubitsemiskoht või hoopis kultuspaik? Millal üldse saab asulast linn? Millised jooned linna iseloomustavad? Baltisaksa ja Eesti ajaloolased, arheoloogid ja linnauurijad on Tallinna linnakssaamise kohta avaldanud erinevaid, sageli lausa vastukäivaid mõtteid juba enam kui sajandi. Käesolev raamat püüab Tallinna kujunemise debatti lisada pea viiekümne aasta pikkusel uurimistööl põhineva vaatenurga, sidudes selle senisest enam Tallinna arheoloogilistel kaevamistel saadud andmestikuga, samuti linnastumisprotsessidega, mis leidsid aset kristianiseeruvas Läänemere ruumis 12. sajandi teisel poolel ning 13. sajandil.

Arheoloog ja muinsuskaitsja Jaan Tamm on ligi pool sajandit tegelenud Tallinna arheoloogilise uurimisega ning kirjutanud sel teemal hulgaliselt raamatuid ja ülevaateartikleid.