Sven Vabari jutukogu „Ribadeks tõmmatud linn“ koondab kaheksateist juttu aastatest 2001–2014. Vabari tekstides on tihti peategelaseks linn ise – muutlik, ebausaldusväärne, kohati ohtlik. See on kummituslik raamat, kus asotsiaalid ootavad lennukit, mis neid minema viiks; kus liiguvad ringi mõistatuslikud musta riietatud inglid; kus tänavad võivad neelata inimesi alla ja sülitada välja kuskil hoopis mujal – rong ootab jaamas ja on valmis lugejat viima lummuslikule teekonnale.

Varem on Sven Vabar koostanud kogumiku „Mitte-Tartu“ (2012).

"Linn on tõmmatud ribadeks. Lõhutud väikesteks tükkideks, peenestatud puruks. Ja ribad, tükid ja puru on pillutud laiali mööda metsikut maad, mis on täielik terra incognita. Nimetame seda territooriumiks. Üle selle mõõtmatu, tundmatu, muutliku eikellegimaa lebava ribadeks tõmmatud linna mõned tükid on suuremad ning sisaldavad enamvähem terviklikke kvartaleid, väljakuid või vähemalt tänavaid. Aga enamasti vedelevad keset metsi, soid või kõrbeid ühe-, vahel ka kahe- või kolmekaupa majad, majatud asfaltteed, sillad, parklad, bensiinijaamad. Mõnikord isegi pelgad müürijupid, katused, aknad, korstnad, raudteerööbaste ja -liiprite lõigud... Kõige totram on, et neis ribades ja õnnetutes fragmentides elavad inimesed. Elavad, nagu kõik oleks kõige paremas korras, nagu oleks linn jõukas, väike ja rõõmus kompaktne tervik!"