Meie luules valitseb tülgastav stagnatsioon: tädid, tädistunud onud ja muud tädistunud lupardid rüvetavad poeesia altarit. Üks nilbe luulehaip tuleb ja teine läheb – taidlev Airis Erme tuleb ja taidlev Keiti Vilms läheb. Küündimatusel ei näi lõppu tulevat, „Loomingus“ laamendavad maaemad, maaisad ja muud haruldased töllmokad. Jälkus. Animaalne korzetsism. Mingid suvalised pilved. Lõputu õud.

( : ) kivisildnik on eesti luule kuldajastu monument, koos Rooste, Margo Vaino, Sauteri, Ojaranna ja fs-ga hoiame me väärtkirjanduse ja inimväärikuse viimaseid positsioone.

( : ) kivisildnik: „Minu kuuekümne esimene luulekogu esindab sooaktiivset ilu: kõik mis ma kirjutan lähtub klassikalisest esteetiliste väärtuste süsteemist – vaimne üleolek, füüsiline üleolek, moraalne üleolek ja seksuaalne üleolek. Armastusluulet on palju kirjutatud. Asjata. Halvasti. Piinlikult ja rumalalt. „Kehakultuses“ tõestasin ma teaduslikult, et armastus käib keha kaudu. Fakt. Ka see raamat räägib kehast. Ent avastused jätkuvad. Keha kaudu käib palju muidki huvitavaid asju – minu absoluutne lemmik on surm. Jah, armastus, kannatused, haigused, vanadus ja surm. Kui te hoolega otsite, leiate keha oma pükstest.“