Juhtiv luulekirjastaja ( : ) kivisildnik möönab: „Luulekogu autor, üheteistkümne aastane Doris Taukar, on teadmata kadunud. Doris läks ööklubisse enam kui aasta eest ning haihtus, ka tema ema ei ole enam mitu kuud nähtud. Võimalik et nad mõlemad mõrvati.

Ma sain Dorise vaimuga vahetu kontakti ühes okultistide salaühingus. Teos on kirjutatud sügaval transis kuueteistkümne seansi jooksul 2018. aasta sügisel Pärnus. Juriidiliselt on need minu luuletused.

Dorise elu oli väga kurb ja raske, teda vägistati lapsena pidevalt. Doris murdus vaimselt kuue aastaselt, ta oli sunnitud tarvitama narkootikume ja osalema jõledates seksuaalorgiates. On alust arvata, et organiseeritud pedofiilid ohverdasid ta pimeduse jõududele ning jõid tülgastaval rituaalil lapse verd.

Doris ei ole kaugeltki ainus ohver, alaealisi kaob pidevalt. Loodan väga, et see autentne spirituaalne dokument aitab paljastada kurjust meie liberaaldemokraatlikus ühiskonnas ja valgustada inimhinge varjatud nurgataguseid, kus varitsevad õõv, kannibalism, roim ning kiskjalik, lausa deemonlik kirg.

See on ka minu appikarje. Dorise kannatuste lugu üles kirjutada oli emotsionaalselt ülimalt kurnav. Olin sunnitud seda kõike läbi elama, ma nägin raskeid kuritegusid ohvri pilguga, see oli ränk. Samas imetlen ma Dorise meelekindlust, ta uskus armastusse kuni lõpuni.“

Juhtiv luulekirjastaja ( : ) kivisildnik on eesti okultistliku poeesia väljavaadete osas enam kui optimistlik: