See raamat avab Eesti seltsi- ja rahvamajade sünni ja kujunemise kaudu maarahva moderniseerumise loo, mida iseloomustab soov osaleda kultuuri- ja kunstielus. Rahvamajad rajati seltside eestvõttel ja kavandati sarnaselt ooperiteatritega: saali, lava, harjutusruumide ja kohvikuga. Neis majades sai maarahvas laiema juurdepääsu haridusele ja kunstilisele eneseväljendusele, mis oli seni kättesaamatu olnud.
Nii kujunes eesti ühiskonna moodne ruumiline kultuurimudel ja avalikkus – seltskond ja parnass. Raamat näitab, mil viisil seltsielu inimesi ühendab ja loob identiteeti. Luubi all on ka rahvamajade arhitektuur 19. sajandist võimsate uute ehitisteni. Põneva sissevaate Eesti ajalukku annab kultuuripoliitika ülevaade, kus mõtestatakse eri ajastute ideoloogiat, näiteks Nõukogude perioodi sundust, aga ka varjatud vastutegevust. Raamatus on ohtralt haruldast pildimaterjali ja seda rikastavad ajakirjanduslikud vahepalad.