Aastal 1931 tunneb Eesti vihmavarjumonopolist Vartsmann kummalist rahutust. Vähe sellest, et ta oma perekonda valitseb, ja sellestki, et valitseb Tallinna seltskonda – tema haarde juures on seda häbematult vähe. Pealegi aimab Vartsmann, et teistel veab rohkem. Kui nad ka tema ärisid ei ohusta, ihub ta kadedusest näivategi võistlejate peale hammast. Ootamatult leiab Vartsmann abilise Schubsi näol, kes oskab ärimeest tolle ihade poole tõugata. Vartsmann taipab, et ta ei saa olla edukas, kui katsub vanade vahenditega sihile jõuda.

Vartsmanni tütar Tiby tungib umbseks muutunud kodust välja: tema ideaal on iseseisvus. Paraku kärbib ta kahtlustega iseenda püüdeid, kuni mugavus toob ta koju tagasi. Tibyl on läinud õnneks endasse armuma panna noormees, kes teda tegudele vaimustab. Aga nii tugev on võrk Tiby ümber, et hoopis tema keskkond vormib Engelberti ja too reedab oma veendumused. Alguses põlgab Engelbert keskkonda, kuhu kuulub Tiby, ent näeb selle olevat paraja endale, kui sinna on vastu võetud. Nii lepib Engelbert eluga, mis näib kunstlik. Ta pole aga ainus, kes end reedab. Sellega saavad hakkama ka Vartsmanni vaesed sugulased, kes ta lauas söövad ja selja taga salgavad.

Terve aasta Vartsmanne pööritavates segadustes säilitab vaid majaproua seltskondlikult nõutava muutumatuse. Kõigub, aga säilitab. Nõnda on ta tahtnud seisusesse rüsida, nõnda seal püsida, kuid alailma kardab ta libastumisi ja laudalehk kah ei lahtu kätelt.