"Ja ennäe imet – ma sündisin uuesti!" Just säherdused olid Salomon Vesipruuli esimesed sõnad, kui ta leidis end jälle oma armsa puu otsast, kus ta eelmises elus oli veetnud nii palju mõtterikkaid tunde. Ta puutus pead, see kuumas, loomisjõud oli alles. Ta lasi pilgul rännata. Päike paistis, taevas oli taevakarva sinine ja linnud laulsid.
Issanda teed on imelikud, aga teinegi kord ka õiged, leidis Salomon täis tänumeelt kõigeväelise Looja vastu, kes oma lõpmata tarkuses oli ta jälle siia ilma saatnud.
Ja ta lisas endamisi järgmist. Et tarkus on ülem kõigest ja et seda pole üleliia ühelgi, kui mind välja arvata, siis olgu siitpeale minu kohus kõike tarkust ka sugurahva seas levitada, sest teadmised on valgus, aga mitteteadmised pimedus.
Nii ongi, et igaüks, kes võtab käesolevat avada, leiab siit enda tarvis üksnes seda, mida koi ei söö ja rooste ei riku.