Friedrich Akel oli Eesti omariikluse esimestel aastakümnetel ainus arstikutsega riigijuht. Enne Eesti riigi sündi silmaarsti ja ühiskonnategelasena silma paistnud Akelist sai 1920. aastatel diplomaat, seejärel välisminister ja 1924. aasta märtsist detsembrini riigivanem.

Ta oli Eesti riigijuht ajal, mil kommunistid üritasid mässu abil võimu kukutada ja riik vaevles majanduskriisis.

Järgnenud aastatel oli Akel veel kahel korral välisminister ning esindas Eestit Rootsis ja Saksamaal. Ta oli Eesti olümpiakomitee esimene esimees ja kuulus rahvusvahelisse olümpiakomiteesse. Diplomaadi ja välisministrina tuli tal kaitsta oma riigi huve ajal, mil suurriikide käitumine muutus aasta-aastalt aina agressiivsemaks ning väikeriikidel tuli iseseisvuse säilitamiseks laveerida ja liitlasi otsida. Nii nagu mitme teise riigijuhi puhul, oli ka Akeli saatuseks hukkuda Nõukogude okupatsioonivõimu käe läbi.

2021. aastal möödub Friedrich Akeli sünnist 150 ja hukkamisest 80 aastat. Tema vaheldusrikas elu, mis möödus mitmes Euroopa riigis, leiab selles elulooraamatus esimest korda põhjalikumalt käsitlemist.