Suure proosameistri Karl Ristikivi ainus luulekogu „Inimese teekond” (1972) on nii uhke üksiklane kirjaniku loomingus kui ka nurgakivilik kogu eesti kirjanduses. Ristikivi ise suhtus oma luulekogusse talle omase tagasihoidlikkusega, nimetades seda psühhoteraapiaks. Ometi on see kõnetanud paljusid lugejaid. Ja ometi pole see kõik, pole kogu Ristikivi luule.

Luuletused varajases päevikus ja lasteraamatuis, pastišid ja paroodiad, romaanidesse poetatud lüürilised vahepalad ja sõprade tähtpäevadeks valminud juhuluule – see Ristikivi apokrüüfiline luulelooming paigutub isikliku pihtimuse ja mängulise pastiši vahemaile, täiendades pilti Ristikivist kui isikupärasest ja meisterlikust loojast.