Heli Reichardti raamatu „Siinpool Linnuteed” esimene osa lõppes kõige põnevamal hetkel − sõna otseses mõttes pommiplahvatusega. Romaani teises osas vaadeldakse, mis sai tegelastest edasi, ent − nagu varemgi − heidetakse ka tagasipilke minevikku. Olulisel kohal on endiselt inimsuhted kogu oma keerukuses − valus ja võlus −, aga esiplaanile tõusevad ka küsimused usust ehk teisisõnu küsimused inimese suhetest jumalaga. Kas tänapäeva mammonakeskses elus ongi jumalal või usul mingit kohta? Või peab inimene jumalata maailmas ise hakkama saama?

Raamatusse ilmub ka uusi tegelasi, kes annavad usuküsimustele veel ühe vaatenurga: kas nn sensitiivid ongi pelgalt šarlatanid või oskavad nad tõesti inimesi aidata?

Raamat hõlmab elu − eriti elu Eestis − kogu selle kirevuses ja pakub arutlusainet kõigile, kes püüavad seda mõtestada ja vaigistada sõdu, mis toimuvad ennekõike inimeses endas.