Sügaval stagnaajal ilmunud Mati Undi „Hüvasti, kollane kass“ (1963) vaimustas mind nooruses samavõrd nagu Helga Nõu „Kass sööb rohtu“ (Lund, 1965), sest tookord hindasin ma eelkõige uudset stiili, mis oli tol ajal haruldane. Ka minu esimesi jutustusi süüdistati liigses literatuursuses, mitte liiga julges mõttes. Nüüd on asi vastupidi.


Mu Vääna romaan on saatusi väänavatest piirangutest ja lootustest, et armsad kodused ahjud ei tohi päästa valla nii kurje ahjualuseid, kes kõik meie pisikesed õnne-, surfi- ja armusoovid suures sõjatules maha põletavad. Seda hävingut kardab ka rikaste sugulaste maamajas kassi hoidev ooperiprimadonna Mai Malm, kes koroona- ja sõjakäskudega töötuks muudetud. Tema uus hirm on, et Vääna purjelauafänn Erik ei tule kaugelt lahinguväljalt elusana tagasi. Aga peatselt lisanduvad üleilmsetele vapustustele veel argimured, sest rikkis boiler ja selle parandajad tekitavad tormise (armu)segaduse nii maamajas kui ka lauljanna hinges.