Selles raamatus on Rein Raud loonud uudse teooria kultuurisüsteemist kui lõdvalt integreeritud ja sisemiselt vastuolulisest tekstide ja praktikate võrgustikust, mille toel inimesed ajutistes ja muutuvates rühmades oma eluilma mõista püüavad. Teooria vaatleb kultuuri paralleelselt kahel viisil – kui tekste, tähistamise konkreetseid ja jagatavaid saadusi, ja kui praktikaid, korratavaid tegevusi, mis toodavad, levitavad ja tõlgendavad neid tähenduste kogumeid. Kummastki lähenemisviisist on välja arendatud iseseisev kultuuri mudel, üheskoos annavad need sügavama arusaamise tähenduste ringlemisest, tähenduste keerisest. Oma teooria loomisel toetub Raud mitmetele väga erinevatele traditsioonidele antropoloogiast, sotsioloogiast ja kultuuriuuringutest semiootika ja filosoofiani. Teooriat ilmestavad läbivalt näited nii kõrgkultuurist kui popkultuurist, nii Lääne kui Ida traditsioonidest, nii kaasaegsetest kui ajaloolistest teemadest. Raamatu võtavad kokku kaks juhtumiuuringut väga erinevatest kontekstidest, üks tegeleb itaalia 13. sajandi luulega, teine Ida-Euroopa kunstieluga 1990ndatel aastatel. Rein Raud (snd 1961) on Tallinna Ülikooli Aasia kultuuriloo ja üldise kultuuriteooria professor. Raud on pälvinud tunnustust ka kirjaniku, tõlkija ja esseistina. Lisaks siinsele uurimusele kuuluvad tema värskemate teoste hulka monograafiad „Mis on kultuur?“ (2013), Zygmunt Baumaniga kahasse kirjutatud "Iseduse praktikad" (2015, eesti keeles 2016) ja romaan „Kell ja haamer“ (2017).