Miks ma rändan?
Sellepärast, et maailm on üks imeline paik täis imelisi inimesi, kel igaühel rääkida oma lugu. Ma kogun neid lugusid ning mälestusi, mitte asju. Kerge kandamiga teel olles kaob asjade järele vajadus. Oluliseks muutub ainult hetk, milles viibin.
Teel olles kaob pidev ihalus näiliselt helgema ja kergema homse järele. Mõtlemine millelegi, mida ei ole, on kõige salakavalam ajavaras, keda elu jooksul üldse kohtame.
Ma rändan ka seepärast, et otsin maailma teist serva, kus asuvad kõik need tõotatud maad, millest raamatutest lugenud olen. Aga alati, kui kohale jõuan, taipan, et olen iseenda varju jahtinud. Mõistan, et minu eldoraado asub seal, kuhu kuulub mu süda ja hing. Seal, kus on minu inimesed, minu maailm, mu hingesugulane. Minu tõotatud maa on kodu.
Ometi kisub mind ikka ja alati uuesti teele. Tean, et peagi lähen jälle uusi lugusid ja õnnemaad jahtima. Tean, et igal rännakul ma selle imetabase paiga ka leian. Teekonna lõpust. Sealt, kus kõik alguse sai – kodust.
Autor

Lauri Räpi sulest on varem ilmunud "See ei ole minu Kuuba" ja "Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis".