Kui mitte sagedamini, siis korra aastas meenub kuusk ka kõige looduskaugemale inimesele. Sellel hetkel muutub igihaljas kuusepuu otsekui väravaks kaugetesse aegadesse, vanade tavade juurde ning teistsuguste mõtete, olemise ja mälestuste manu. Kuusk on ühtaegu värav ja võti, mis avab tee tagasi lapsepõlve, loodusesse ja inimhinge heledamatesse osadesse. Kuusk on meie aegruumis lahutamatu inimese ilmalikust kestmisest: sünnist, elust ja surmast. Rääkimata kõigest käega katsutavast, mida kuusepuu meile ajaliseks eluks pakub. Ajast aega on meie mail kokku kuulunud kuusk, koda ja kodu.

Kui aastal 2012 ilmus mu raamat „Seitse tervendavat puud“, siis kuusk nende seitsme puu sekka ei sündinud. Meie olulisemate puude etnoloogilis-farmatseutiline käsitlus sai toona juba niigi õige mahukas, kuid kuusk eeldab rohket kirjaruumi. Tõele au andes on kuuse etnoloogiline sära märksa eredam, kui temast ravimtaimena kiirgab, seetõttu leiate järgnevast kulbitäie folkloori ja näpuotsaga nüüdisaegset farmaatsiat. Sellegipoolest on mul ravimtaimede uurija ja õppejõuna, farmakognoosia professorina hea meel, et teie käes oleva raamatu valmimise võrra on maailmas üks ebaõiglus vähemaks jäänud ning kuusk kõrgub nüüd täie õigusega oma seitsme suguvenna kõrval.