Armsad lugejad!

Kindlasti on nii mõnigi eestlane seisnud küsimuse ees, mida tahab eepos „Kalevipoeg” meile öelda, milline on tema sõnum meie rahvale. Et leida sellele vastust, tuleb esmalt õppida lugema eepose pildikeelt. Selle mõistmiseks peab aga minema tagasi üsna kaugele, inimkonna teadvuse arengu lapsepõlve.

Inimkonna arengu kaugetel aegadel, enne inimese tänapäevase mõtlemisvõime kujunemist, oli kogu tarkus maailmast ja inimestest rüütatud piltidesse. See oli inimkonna muinasteadvuse aeg, mil inimesi juhtisid ja harisid müsteeriumikoolide ehk tolleaegsete tarkusekoolide kaudu nende õpetajad. Müsteeriumipaigad on kadunud, nende õpetuse sisu on aga piltide kujul säilinud muinasjuttudes ja eepostes.

Mütoloogia sisaldab endas seitset kihti. Seega võib iga pilt peita mitmeid arenguaegu, mis kujutavad sama protsessi edasiliikumist ajas. See teeb pildikeele lahtimõtestamise väga komplitseerituks. Tundepäraselt hindame kõik oma mütoloogiat, nii eesti rahva muinasjutte kui ka eepost „Kalevipoeg”. Ometi oli nende sügavam tähendus veel avastamata. Olin isegi väga üllatunud sellest, kui suured inimarengu saladused avanevad meie eepose pildikeele kaudu. Seda avastust pakun nüüd ka teile, armsad lugejad.