äksin merele plaaniga kirjutada üks lihtne kokaraamat. Aga sattusin hoogu ja kirjutasin kõigest, mis peas, südamel, keelel ja meelel. Munadest ja tillist. Surmast ja armastusest. Võileibadest ja Suurest Hallist!
Selline lugu ...

---

Kuidas minust suur õde sai

Kasvasin üles kahe suure imelise vennaga. Nad olid ja on oluline osa minu elust, aga päris lähedaseks saime alles siis, kui mina ka suureks sain. Ühel hetkel pole enam vahet, kes kui vana, kõik on üks äge kirev seltskond. Lapsepõlves igatsesin aga kangesti omaealist või nooremat mängukaaslast.
Soovidel on kalduvus täide minna ja nii andis suur meresõitja Fabian Gottlieb von Bellingshausen enese teadmata mulle võimaluse veel ühe venna kasvamise juures olla. Mähkmeid ta küll enam ei vajanud, paks kokaraamat oli laevale saabudes uhkelt kaenlas, aga hing nii pilbasteks kui olla sai.
Pärast Admiral Bellingshauseni reisi on mul veel üks „väike“ vigurivänt Wend, kelle ühest uhkest eluetapist osa sain. Ookean parandab kõik haavad, Wend sai üle merehaigusest, õppis suure halli kõrvalt nii kambüüsis kui ka oma sisemuses rassides selgeks, kuidas tuju suurel laevaperel hea ja paremaga üleval hoida ja ise sirgelt ja rõõmsalt edasi minna. Üks asi muidugi tegi mu hinge täis küll. Nimelt kaotasin talle pidevalt kaardimängus, mida ta vabadel pühapäevadel vahel harrastas. Väiksena kaotasin suurtele vendadele alatihti. Ega hästi mängima pole õppinudki, loodetavasti vähemalt väärikalt kaotama. Ja kaotajal veab ju teadagi milles. Usun, et tegelikult võitjal ka. Jään Su köögi truuks austajaks ja Sinu edasise kasvu tuliseks pöidlahoidjaks, kallis Wend!

Maris Pruuli
Admiral Bellingshauseni pootsman