Jakob ja Kalju sündisid vabas Eestis ja kasvasid koos kolme õega üles tavalises eesti peres. Püüd hariduse järele viis nad siiski varakult kodukülast kaugemale. Alanud Teine maailmasõda heitis Saksa sõjaväeluure teenistusse määratud Jakobi võõrsile, kus ta pidi esiotsa hakkama saama ihuüksinda, teadmata, kas enam kunagi sünnikodu näeb. Nooremal vennal Kaljul tuli elada ja laveerida Nõukogude režiimi tingimustes. Ometigi hankisid mõlemad vennad endale korraliku hariduse ja ehitasid neis paralleelmaailmades üles silmapaistvalt eduka insenerikarjääri. Vanem vend osales isegi inimese Kuule saatmisel, noorem aga juurutas Nõukogude Liidus ja Põhjamaades unikaalse arhitektuurse stereofotogramm-meetria meetodi.
Mõlemad elasid pika elu ning olid nõu ja jõuga abiks kõigile enda ümber. Mõlemad jõudsid oma elukäigu ka kirja panna. Vendade elutee näitab ilmekalt eestlaste läbilöögivõimet ja hakkamasaamist igasugustes tingimustes. Kaljut meie enam keskel pole, Jakob sai selle raamatu ilmumise ajal saja-aastaseks. „Vanust ei ole vaja karta,“ ütleb ta. „Mida vanem, seda parem. Mina tean.“