Mis saab, kui anda vanavarahullule taaskasutajale kätte vana “katkine” elumaja? Taaskasutuse luitunud lipp tõmmatakse uljalt vanasse vardasse! Hoogsalt lahti rulluvas loos näeme, kuidas piiratud vahendite, terve mõistuse ja sooja suhtega kõigesse vanasse luuakse elunäinud hoonesse uut elu. Olnut ja uut sidudes, julgeid lahendusi katsetades ning paljuski tänu taaskasutusmaterjalidele muutub äärelinna majakarp aegamööda ainulaadseks koduks. Põnevat renoveerimislugu pikivad olmepoeesia ja armastuskirjalikud katked perele ja kodule.

Peale majalugude saame teada, kuidas autor on korraldanud täikasid ja milline on tema kaltsuvaib. Peale isiklike kogemuste on siin kirev galerii taaskasutamise jutte siit- ja sealtpoolt ookeani, valgust heidetakse vanakraami-oksjonitele, pilke paranduskultuurile ja prügile. Värvika väljenduslaadiga autor pihib muhedalt ka oma põhjalikke läbikukkumisi.

Ah et mida mõtleb autor pealkirjaga – prügikastid on ju tegelikult olemas!? Aga neid ei pruugiks olla – kui leida jääkidele õige kasutuskoht ja vorm. Seda saab teha väga elegantselt: ladudes tassikildudest kokku mosaiike, luues vanadest linnupuuridest lampe ja leides peaaegu kõigele, mis su ümber üle kipub jääma, uue kasutusala. Kui taaskasutus oleks elustiil nagu autoril, poleks prügikaste välja mõeldudki!

Jah, see on Eesti kõige läbimõeldum taaskasutuslik kogemuslugu.