Palju on kirjutatud meestest kui kangelastest, küll sõjas ja võitluses loodusjõududega, küll seelikuküttidest ja valerahategijatest ning muidu kurikaeltest, keda kujutatakse sageli palju sümpaatsematena kui neid jahtivaid detektiive ja nii edasi. Päris kahe silma vahele kipub jääma tavaline igapäevane Eestimaa mees, kelleta iga kangelane üksinda oleks vaid tühi koht. Seepärast kirjutabki autor selles romaanis lihtsast eesti mehest, kelle tahe, võimed ja ka elusaatus pole talle pakkunud kohta suurte kangelaste seas, aga kes elab oma võimalustes täiega ja on just sellisena meie elus asendamatu. Selliseid mehi on sadu tuhandeid, nad väärivad kindlasti tähelepanu.