Sellest ajast, mil viimane Mürakaru raamat ilmus, on palju mett kerre voolanud ... Ei ? alustan hoopis sellest, et 12. oktoobril 2013 täitus karukoomuskil 15 aastat esmailmumisest Postimehes. Nagu sarnastel puhkudel ikka, tuli tähistada ... Peale tormilisi tähtpäevapidustusi hakkas karukoomuski üheliikmelise loomingulise kollektiivi haiges ajus kumisema mõte: ?Anna raamat välja!? Esialgu püüdis seesama ajunatuke vastu vaielda: ?Milleks? Alles viis aastat tagasi sai üks välja antud. Kas juba küll ei saa?? Kuid see teine ajupool käis peale nagu uni. Ja kui ta mainis, et ehk õnnestub mõni neist raamatutest ka maha müüa, hääletas ka rahaahnus ning saamahimu raamatu poolt ja töö läks lahti. Tegelikult on viimase viie aasta jooksul karukoomuskis palju muutunud. Nii nagu kogu Eestimaa, elas metsarahvaski üle majanduskriisi. Karud pidid leppima kõhnemate jahimeestega, Võts oli veelgi suuremas vorstinäljas, kui muidu ja siil lisas oma paanikanimekirja ka finantspaanika. Vahest kõige suurem muutus tabas koomuskit vahetult peale kümnendat sünnipäeva. Siis siirdus Siil linna õnne otsima. Kui Siilike jättis kodumetsa triibulise tausta seljataha, muutus ka koomuski pealkiri. Sellest sai ?Linnaloom?. Kuigi karvakera lootis suures linnas läbi lüüa, selgus peagi, et löömameest temast siiski pole. Oodatud läbilöök jäi tulemata. Selle asemel kohtus ta joodikute, stripparite ja teiste jõledate linnaelukatega. Määrava tähtsusega oli tema kohtumine kõrtsmikuga, kellelt vaesel loomal oli nii mõndagi õppida. Teiseks tähtsaks tegelaseks tema linnaelus sai Milvi. Vanatüdruk Milviga tekkis siilikesel koguni midagi püsisuhte sarnast. Vaene naine võttis karvakera endale koju, lubas oma teleka ette ja koguni teki alla. Siili hoiti ja poputati. Talle tundus, et lõpuks ometi saabub õnn ka tema õuele. Kuid nii nagu kuritegelikus maailmas on väga raske maffia võrgust välja rabeleda, järgnes ka Siilile tema Mürakaru koomuski karm maailm. Aasta hiljem leidis vaene Karvakera end taas vanast ja vastikust karukoomuskist, kus alandused, muhud ja paanikahood juba ootasid. Nõrka lohutust selles uus-vanas trööstitus elus pakkusid vaid üksikud uued tegelased. Loodetavasti on uued tegijad pakkunud vaheldust ka lugejale. Tuletame koos selle raamatu lehekülgedel meelde, millised uustulnukad on meid viimasel ajal rõõmustanud. Millised neist on tulnud, et jääda või tulla uuesti, millistest on saanud vaid karutoit üheks kõhutäieks. Asendaja, Võtsi vanaema, kuri tiiger ja vinge tehnoloogiline vidin on ainult osa sellest kirevast seltskonnast, kes viimase viie aasta jooksul meie koomuskis üles on astunud. Muide, suure uuenduse on läbi teinud ka karud ise, õigemini nende püksid. Väikese stiilimuutuse tegi äsja läbi ka Jänes. Kõiges muus on see koomiks jäänud endiselt labaseks ja maitsetuks ning kardetavast jääb seda edaspidigi (vähemalt midagi püsivat selles ebakindlas maailmas). Võts vaevleb endiselt suures vorstinäljas. Karumemm otsib tõelist meest või mõnda oma endistest abikaasadest. Kakuke heietab oma eide-taadi käest veeremise lugu. Kaisukas annab kõigile molli. Ja Siilike vaevleb oma lõputute paanikahoogude käes, kuigi nende hoogude vahel on tal jätkunud aega paljuks muukski. Esimese hooga meenub, kuidas karvakera Facebooki sattus. Mõned väidavad, et sellest seiklusest on tal senini silmad pisut rohkem punnis ja punased. Noh, õnneks on meie koomusk must-valge ja see väike iluviga ei paista kaugele. Koomuskite juurde sai raamatusse lisatud ka väikesed teemapealkirjad, mis aitavad lugejal metsarahva kirjut elu paremini jälgida. Kui aga kellelgi tekkis õigustatud küsimus, et miks olukorrast Paanikaosakonnas? ... No jumal küll, mingi pealkiri tuli sellele raamatule ju panna ja küllap siis ei tulnud midagi targemat pähe.
