Lapsena elasin koos emaga puumajadega agulis.
Keset hoovi paiknesid lookas pesuköök ja mädanevad puukuurid.
Seda kõike ümbritses ilmatuma suur territoorium, mis päevasel ajal oli täis laste kisa ja naeru. Öö saabudes täitus hoov pimedusega, nii et isegi jalga ei julgenud ukse vahelt välja tõsta. Eelkõige seetõttu, et lähedal oli vana ja sünge sõjakalmistu.
Inimesed, kes seal elasid, olid üldiselt vanurid ja vaid paar üksikut nooremat perekonda, kelle lastega koos sai mängitud. Seal agulis elas ka joodikuid, kellel iga päev oli pralle. Politseid kohtas seal tihti, sest alatasa oli kaklus ja lärm. Olin tagasihoidlik poiss, aga selles raamatus ma räägin ausalt ja varjamata oma teekonnast ja sellest, kuhu elu mind on viinud.