Holland oli nelja õe paradiis. Igal suvel sõitis Kölni pere puhkusele Põhjamere äärde Bergenisse. Kämpingu, küla ja ranna vahelises kolmnurgas möödus nende kõige õnnelikum aeg. „Me lihtsalt pole argipäeva jaoks loodud,” ütles üks õdedest, kui nad kohe pärast koju naasmist uuesti nääklema hakkasid, „me oleme suveõed.” Idüll leidis ootamatu lõpu, kui nende isa autoõnnetuses hukkus. 20 aastat hiljem toimuva kokkusaamise eel on mõrad perekonnas selgelt näha. Ema Henriette Thalberg arvustab kõike, mida tütred teevad. Ta on armulik üksnes Doro, edukast kostüümikunstnikust vanima tütre suhtes. Seevastu Yella, kellel endal on kaks last, ei tee ema hinnangul mitte midagi õigesti. Kõige rohkem ärritab Yellat see, et ema halvustavad kommentaarid ajavad teda isegi nüüd, 33aastaselt, täiesti hulluks. Ja siis on seal veel kaksikõed Amelie ja Helen – üks haldjalikult unistav, teine kainelt pragmaatiline. Nad kõik võtavad Bergenisse kaasa oma saladused – suurimaga tuleb lagedale aga ema.

Monika Peetz (snd 1963) õppis Münchenis germanistikat, kommunikatsiooniteadusi ja filosoofiat. Alates 1998. aastast elab ja töötab ta stsenaristina Saksamaal ja Hollandis. Monika Peetzi sulest on ilmunud „Teisipäevanaised”, „Seitse päeva söömata” ja „Teisipäevanaiste pudru ja kapsad”. Viie sõbranna elust jutustavaid romaane on ainuüksi saksakeelses kultuuriruumis müüdud üle miljoni eksemplari. Peetzi raamatuid on välja antud 26 riigis ja need on saanud kõikjal sooja vastuvõtu osaliseks.