„Lõppu kujutati alati räpasena. Kahjutuli, tapmised, rüüstamised, amokijooks. Kõik laguneb ja lendab tükkideks. Inimestes, kes ei oleks seda endast eales oodanud, vallanduvad kõige ebainimlikumad iseloomujooned.
Tulevik on hetkega haihtunud, jäänud on vaid püüd jonnakalt loetud päevadeks elu külge klammerduda.
Me ei oleks saanud rohkem eksida.
Kui see päriselt kohale jõudis, algas kõik hingematvalt kaunilt. Kõige sobivam oleks öelda, et esimestel nädalatel nägi planeet välja nagu piltpostkaart.”