Ta näeb ka seda, mis sünnib suletud uste taga.

„Tere tulemast perekonda,“ ütleb Nina Winchester, kui ma ta elegantset maniküüritud kätt surun.

Naeratan marmoriga kaetud hallis ringi vaadates viisakalt. See töökoht on mu viimane võimalus puhtalt lehelt alustamiseks.

Löön iga päev Winchesterite ilusa maja katusest keldrini läikima. Hoian vahel nende tütart. Valmistan enne oma tillukesse pööningukambrisse minekut ja seal üksinduses einestamist tervele perele hõrgu toidu. Aitan seda ideaalset perekonda nii palju, kui vähegi suudan.

Ent aja möödudes saab mulle üha selgemaks, et asi on ideaalist kaugel. Püüan toime tulla sellega, et Nina pöörab pea peale minu koristatud ruumid – üksnes selleks, et mind neid uuesti koristama sundida. Näen, kuidas Nina abikaasa Andrew on iga mööduva päevaga üha murtuma moega. Panen tähele, et nende tütar meenutab pigem jubedat viktoriaanlikku nukku kui rõõmsameelset koolilast.

Nende juures töötamine muutub üha raskemaks ja närvesöövamaks. Ja äkki on õigus nägusal aednikul, kes kohe mu saabudes sosistas mulle ainult ühe sõna: hädaoht?

Siiski ma trööstin ennast: Winchesteritel võivad küll olla oma saladused, ent neil pole aimugi, kes mina tegelikult olen.

Nad ei kujuta ette, milleks ma vajadusel võimeline olen ...