Matti Päts (sünd. 1933) on oma mälestused kirja pannud toetudes väga heale mälule ja jutuvestja soravale sõnaseadmisele. Kahe vanaisa, Konstantin Pätsi ja Jaan Lattiku lapselaps annab edasi kahe suguvõsa loo. Eesti mehe elu, mida alguses on raske rusikaga löönud poliitika, kulgeb lugeja ees läbi 20. sajandi, üle Eesti ja Vene aegade. Siia jäävad Ufaa lastekodus veedetud aastad, naasmine Eestisse ja elutee jätkumine okupatsiooni all, mis polnud määratud igaveseks jääma. Autor räägib ka Eesti Patendiameti taastamisest ja oma tööaastatest selles riigiasutuses. See on õppetund, kuidas olla ettevaatlik võimu suhtes, kuidas leida headust ja toetust seal, kus seda napib, ning kuidas seada rööbastele enda ja lähedaste elu. Paratamatult on autoril Eesti riigiga teistsugune suhe kui valdaval osal kaasmaalastel ning seetõttu teine, avastamist väärt vaatenurk – isiklik ja üldistusvõimeline ühteaegu. Mälestusteraamatu fotomaterjalid on pärit autori erakogust.