Jätkub Uku Masingu seni käsikirjadesse jäänud luule avaldamine, mis sai alguse koguga “Liblikad õitsevail ohakail” (2022). Ühel või teisel põhjusel meile Masingu hästi tuntud luulekogudest välja jäänud luule teise valimiku tekstid on kirjutatud valdavalt poole aasta jooksul detsembrist 1933 kuni juulini 1934. Need on esitatud ajalises järgnevuses, nagu need on olnud algkäsikirjas. Varakult väljakujunenud loojakäekirjaga autor pole oma värsse kõrvale jätnud mitte nende kehvuse või igavuse tõttu, need pole vaid sobinud tema enda või toimetajate meelest terviklikesse kompositsioonidesse nagu seda on näiteks „Neemed vihmade lahte“ ja „Udu Toonela jõelt“. Saatesõna on raamatule kirjutanud toimetaja Külliki Kuusk.

....Vaata, vaata, jumalate päevad on põgenend, keegi ei oota ju neid, on linnatolmust ja surmalõhnast sõgenend needki, kes tunnud korra kalade teid.

Kuhu pean nyyd mina minema,

et tondid ei leiaks yles armetut?