Ma ei uskunud, et minu elus saaks kunagi midagi teisiti olla, kui oli, sest ma elasin kogu aeg muutumises. Kõik, mis tuli või läks ja kasvõi korraks mind riivas, oli minu endaks olemise osa. Mul polnud põhjust tagasi vaadata, liikusin vaid edasi ...

Nüüd ootan ma igat hetke oma päevas. Ma ootan hommikut, et ärgata ja ootan lõunat, et minna kohvikusse värsketest aedviljadest salatit sööma ning ootan õhtut, et mu tööpäev lõppeks ja ma võiksin hakata ööd ootama, et uinuda ja puhanuna uut päeva alustada.

Kui oled kakskümmend, siis varsti oled sa nelikümmend. Pool aega oleks justkui ära elatud, aga mõni värv või tunne on su elust ikka veel puudu. Värvid ongi meie elus tunnetega samaväärsed, kuna neil võib olla küll üks kindel tähendus, aga samas ka väga palju erinevaid alatoone. Igaühel meist on oma nägemus ja tõekspidamine sellest, mis on õige ja ühest vastust polegi. Aga armastus on – sellele tuleb lihtsalt leida sulle sobiv toon. Nii juhtuski, et elu armastav Hele-Riin oli juba üle neljakümne, kui leidis oma elule selle õige värvivarjundi.

Marje Ernits on Eesti kunstnik ja üks produktiivseimaid kirjanikke. Tema sulest on ilmunud üle 50 teose: luuletusi, jutustusi ja romaane, sh kümme krimilugu uurija Ira Teveri põnevike sarjas. Oma uues romaanis vaatleb ta inimsuhteid tundliku kunstnikupilguga, leides elus ja tunnetes erinevaid värvivarjundeid.

Minu emal oli ikkagi õigus, kui ta arvas, et sirelililla on imeline värv, kui seda õigesti mäletada. Mõnikord oli vaja lihtsalt oodata, et aeg selle tumedamad toonid fooniga tasa pleegitaks ning õrnal koloriidil õitseda laseks.