Kirjanik Margit Petersonile omases stiilis tuuakse taas meie ette inimhinged nii ilus kui inetuses, ka valus, isegi rõlguses.
Peategelased, pereema Marie ja tema tütar Leoonika ei ole just õnnelikud oma saatuse üle, sellest tingituna jookseb ema ja tütre suhe alatihti karile. Romaan kätkeb endas tegevust pereringis, vanglas, ühes väikses Eesti linnas ja imelises Toila pargis. Psühholoogilises teoses tegutsevad koloriitsed karakterid, kes on tundliku loomuga, võideldes pidevalt enda sisemuses esilekerkivate küsimustega. Nii nagu elus ikka, vaeveldakse sõltuvuse küüsis, päevast päeva vireledes või ennast hoolimatult elulõbudele raisates ...
Kui elu jookseb rappa, saatuselöökidest vaevatuna, muserdatuna, energiavaeguses vegeteerides nii füüsiliselt kui vaimselt, ei puudu õnneks ka saatuse hea tahe, üllatuslikust välisest jõust olenev kordaminek.