Ma olen aastaid enda eraelu kogu maailmaga jaganud. Pean tunnistama, et kuigi fassaadiblogija ma päris kindlasti pole, siis hämaraid tegusid ja teie kõigi eest maha vaikitud sündmusi on viimastel aastatel juhtunud omajagu. Ma olen jätnud väga palju rääkimata. Olin enam kui veendunud, et ma neil teemadel ilmaski oma suud ei paota ja kui jeerum annab, saan suurema osa neist endaga hauda kaasa võtta, ega pea seda osa oma elust kunagi avalikult tunnistama.

Kuni ühel hetkel tõstis minus pead tunne, et ma pean selle endast välja rääkima. Lihtsalt pean ja kõik. Et sellest kõigest lõpuks päriselt edasi liikuda.

Usun, et siit raamatust leiate nii mõnegi ülestunnistuse, mis paneb teid pettunult pead vangutama – sorri. Ja väga kahju, kui mõnest peatükist loetuga samastuda saate, aga ilmselt keegi saab. Viimase puhul soovin, et teiegi ühel heal päeval omadega heasse kohta jõuaksite. Kuhjaga õppetunde turjal ja kõikidest madalatest mülgastest välja ronitud. See on võimalik, nüüd tean, kuigi oli pikk periood, mil see enam kui võimatu näis.

Kui te selle raamatu läbi olete lugenud, saate päris kindlasti väita, et teate kõiki mu saladusi. Isegi mu kõige lähimad sõbrannad on neid peatükke lugedes suuri silmi teinud – nemadki ei teadnud päris kõike, mis viimase viie aasta jooksul mu elus toimunud on. Inetumaid seiku oli lihtsalt liiga häbi rääkida. Aga nüüd teadku kogu maailm, sest ma tahan edaspidi olla aus ja saladustevaba.