Viikingiaeg kestis Eestis umbes aastail 800–1025. Seda on kirjeldatud võrdlemisi enesekeskselt, kaasates naabermaid vaid pealiskaudselt ning kaugemaid alasid peaaegu üldse mitte. See oli ka aeg, mil omavaheline läbikäimine muutus Läänemere maades ülitihedaks. Kaubateed, mis läbisid tänapäeva Eesti ala, tõid maailma esimest korda nii jõuliselt koju kätte ja innustasid ka siinseid inimesi mujal ringi vaatama.
Marika Mägi raamat kõneleb mitte üksnes uljastest sõdalastest ja jõukatest kaupmeestest, vaid püüab näidata tollast elu erinevate inimeste seisukohast, kujutab viikingiaegset elu-olu – hooneid, eluviisi, toitu ja riietust – niivõrd, kuivõrd sellest teada on. Vähemalt Eesti saared ja rannikualad olid viikingiajal osa ühisest Põhjalast. Samalaadsed olid relvad, ehted, ornamendid, rõivad, küllap ka kombed, tavad ja ühiskonnakorraldus, ehkki kõiki arvamusi ja oletusi viikingiaegse Skandinaavia kohta ei saa mõistagi automaatselt Eestile üle kanda.