See on perekonnakeskne raamat ühe 1940. aastatel eluteed alustanud Kadrioru poisslapse meenutustest oma vanematest, esivanematest, sõpradest, samuti tegutsemistest alates koolieeliku muretutest päevadest kuni tegusate aastateni välja. Raamat räägib nende ammuste aegade erinevate perioodide elust-olust, teekaaslastest, valitsevast riigikorrast ning suhtumisest sellesse. On lehekülgi sellest, mis kujundas tollal elanud ja tegutsenud inimeste kohati vägagi karmi saatust.

Lapsepõlve-aastate aktiivsed tegemised nii toas kui värskes õhus on heleroosad. Midagi ei läinud eriti viltu ka õpiaegadel koolis ja kõrgkoolis. On lehekülgi spordi ja teadusega kokkupuutumisest. Meenutatakse väga olulisi aastaid Eesti Raadio Noorte Reporterite Klubis ning väliskommentaatori ja saatejuhina tegutsemisest Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis, samuti suhtlemist kirjutava pressiga. On ka leheküljed sugupuu koostamise tulemustega, mis annavad teavet oma suguvõsa juurte hargnemisest ja sellest, mida ammused esivanemad on läbi sajandite korda saatnud ja kelle tegutsemisest tuleb omi geene otsida.

„Ajad ammused” leheküljed on endastmõistetavalt kohati väga subjektiivsed. Konkreetset kohta ja olustikku käsitlevad meenutused on seejuures omajagu ajaloohõngulised. Kirja on pandud killuke eestlaste maa sündmusi ja toiminguid, nagu need on nähtud läbi ühe konkreetse sinise silmapaari.