Maarja Pärtna „Vivaarium” on luulekogu võõrusest endas ja lähedusest võõraga. Luulekogu võrkjas aegruum on ühtaegu solastalgiline ja lootusrikas, ajalooline ja tulevikuline; luuletused räägivad elupaikadest ja nende kaost, tulevikuärevusest, tihenemisest läbi kahanemise ning isiklike eluvalikute langetamise keerulisusest suurte keskkonnamuutuste, elurikkuse kao ja kliimasoojenemise taustal, kus „võimaluste maastik muutub ümberringi vähehaaval nähtavaks”.
jätta elavale alles
ta elu – nii palju kui saab
valada oma siinoleku piimjas sisu
ümber väiksemasse anumasse.
teha ruumi – kahaneda, piseneda
ja siis ikkagi olla
väike tuline kerisekivi
ja siis ikkagi olla
tihe kui tammepuit.