Armumine, vihkamine, andestamine ja leppimine, tormamine ning rahunemine, kodust ära põgenemine ning enesekaotamine ja -leidmine ˗ seda kõike juhtub "tavalisel" suvevaheajal teismelise Monicaga.
Kui kiirabi sireenide huilates maja eest startis, käis mu sees plõks ‒ ma ei saanud ilma emata enam mitte mingil juhul sellesse neetud korterisse jääda! Mu sees sündis sekundi­ga otsus ‒ PEAN PÕGENEMA! Mu elul ei olnud enam mingit mõtet, sest ma tundsin, et minult oli võetud kõik, mis ühelt inimeselt võtta annab. Sekundi murdosa jooksul järgnes juba reaalne tegutsemine: nagu hullumeelne haara­sin oma seljakoti ning tormasin, pea laiali otsas, minema. Ma ei mõelnud sel hetkel mitte midagi muud, kui et mine­ma siit, minema siit, minema siit...