Raamat ilmub laulupeoaasta auks
ja unustamatu Emajõe ööbiku Lydia Koidula mälestuseks

Seda luuleraamatut kokku pannes imestasime, kuidas küll saab olla nii, et Koidula luule on täna niisama värske ja noor, nagu ta oli omas ajas. Aga kas või luuletus „Sind surmani”, mis kõigile on tuttav laulupidude repertuaarist, just seda kinnitab.
Mu Eestimaa, oh looda:
Ka ajad muutuvad!
Meil tulevased tunnid
Veel toovad kinnitust!
Käi kindlalt! Pää kõrgess’!
Aeg annab arutust!

Koidula luuleraamatu saatesõnas meenutab Joonas Hellerma Vabariigi sajanda sünnipäeva aastatagust pühitsemist Paide kirikus:
„Paide meeskoor laulis teenistuse alguses Lydia Koidula ja Aleksander Kunileiu „Mu isamaa on minu arm”. Nende kaeblik ja kõrgustesse pöörelnud hüüd: „mu isamaa, mu isamaa!” heliseb mul siiani kõrvus. Justnagu oleks isamaa kusagil kaugel, tabamatuses, kõrgel taevas. See oli korraga melanhoolne ja kurb, laulus kandus kirikusaali tunne ühest vanast maailmast, isast ja emast, vanaisast ja vanaemast, nende isadest ja emadest ja nii muudkui edasi. Ometi oli selles nukruses ka ülendav puudutus, mis sulatas südamepõhjast lausa pisaraid. Isamaa, sellel pole midagi pistmist plakatite, loosungite, valimiste, kellegi tõe või õigusega. Ei, isamaa on midagi, mille oleme enamasti hoopis unustanud. Ta elabki kusagil kihistuste all, nagu salajane jõgi, üks kauge sündmus aegade vaikusest.
Nii seisime seal kirikus ja koori hüüd „mu isamaa, mu isamaa” viis kuulajad kujutluses kokku ühe teise aja ja teiste inimestega. Neid ammu lahkunud vaime ühendab meiega üks armastus. Seegi armastus on otseselt sõnastamatu, olematu, sest igaüht puudutab see erinevalt. Aga see armastus saab alguse just siit, Eestimaalt, selle taeva alt.”